Sõjamäe

Nr 15 bussi lõpp-peatuses on tondilossi meenutav mahajäetud hoone, mille ümber on veel mõned väiksemad majad. Sealt seest võib leida suure koguse kassette, jalanõusid ja (lastud) paintballi kuule. Suure vedamise korral võib juhtuda ka mõne inimese või surnud rebase otsa. Seiklusi seal igatahes jätkub, vähemalt esimesel külastuskorral.

Kõige esimene kokkupuude toimus öösel ning ma ei olnud üksi. Kahjuks mu kaaslane polnud nõus kott-pimedas ilma taskulambita (mille olin maha unustanud) kummituslikku ehitisse minema, mistõttu pidin seekord seiklusele käega lööma. Mõni aeg hiljem ma naasin, eemaldades seekord probleemide ära hoidmiseks kaaslase faktori. Lühidalt öeldes olin tulnud üksi ja seekord päevavalges. Kõige ees seisis lai kolmekorruseline hoone, mille taga oli väiksemaid hooneid, millest osad olid kolme- ja mõned kahekorruselised. Alustasin suurimast. Kuigi oli valge, olid mu närvid juba hoonesse sisenedes pingul – tuttav paranoia naases taaskord. Olin hakanud selle tundega juba harjuma ning kuigi kartsin, pidasin ma hirmu taolise tegevuse loomulikuks ning isegi vajalikuks osaks. Nagu sellistes kohtades tavaks oli, puudusid hoonetel aknad, nii et tugev tuul puhus mööda tühje koridore, tuues minuni hääli lähedalolevalt autoteelt.

Ületades põlenud prahist kaetud põrandat, liikusin hoone katusele, kust pääses ronides hoone ning ühtlasi kogu mahajäetud kompleksi kõrgeimasse punkti. Sealt avanes vaade muudele ehitistele, mis ma kõik enne pimeda saabumist jõudsin läbi vaadata. Nüüd suundusin peahoone keldrisse. Kui jõudsin treppideni, mis viisid pimedasse keldrisse, märkasin vene keelset graffitit kirjaga „CMepm“. Üks vähestest sõnadest, mis vene keele tundidest meelde olid jäänud. „Surm“. Nool sõna kõrval osutas keldrikorruse pimedusse. Panin tööle oma pealambi ning astusin julgelt „surma“ poole. Ma arvasin et „CMepm“ oli nali, kellegi seosetu sodimine. Ma eksisin. Mu sõõrmetesse tungis vänge hais, hais, mis on omane surmale. Nagu nuuskpiiritus. Ma polnud varem surma lõhna tundnud, nii et oma naiivsuses pidasin seda millekski muuks ning uudishimust järgnesin sellele pooltahtmatult.

Lõhn, üks tugevamaid ja ebameeldivamaid, mida ma eales tundnud olen, viis mind trepiastmete alla. Lehk oli peaaegu talumatuks muutunud, suletud kelder polnud eriti hästi ventileeritud ja mulle tundus, et isegi mu silmanägemine kannatas. Pidin kükitama, et trepiastmete alla ronida ning sealt leidsingi, endast vähem kui meetri kauguselt, ebameeldiva aroomi allika – mulle vaatas vastu mädanev rebasekorjus. Hais oli talumatu ning vaatepilt polnud leebem - looma pulstunud kasukas oli auk, millest vaatasid vastu tema roided ja soolikad ning paar tegusat vakla. Kuigi arvasin end alati olevat surma suhtes küllaltki külmanärviline, tundsin enda pettumuseks kerget iiveldust ning lasin laiba juurest jalga. Kelder osutus vaid väikeseks ühendusteeks kahe trepikoja vahel ning vähem kui minuti pärast olin taas värske õhu käes. Olin šokeeritud kuid enamgi veel olin huvitatud sellest, mida võivad endas peita teised ehitised.

Kahetsusega pean tõdema, et vaatamata ehitiste rohkusele, leidsin neist vähe huvitavat. Midagi siiski oli. Enamus majadest olid punasest telliskivist ning pooleldi lagunenud. Ilmselgelt oli neid kasutatud paintballinduses. Ronisin ühe maja katusele, kuhu saamine oli üpriski raske ning nii eluohtlik, kui on 5 m kõrgusel turnimine. Jõudsin võrdlemisi pimedasse ruumi. Seda taskulambiga valgustades avastasin enda eest ilmselge eluaseme. Ma ei kujuta ette, kas narkarid on tõesti nii akrobaatilised ja aldis eluga riskima, et saada sellisesse kohta. Narkar ütlen sellepärast, et seal oli näha mitmeid süstlaid. Tundsin, et ei soovi seal rohkem viibida, kartes eluaseme omaniku naasemist, ning jätkasin majade uurimist. Enam ma midagi ei leidnud. Ma otseselt ei otsinud midagi, kuid tavaliselt ikka leiab midagi – enamasti seiklusi. Olin rahul oma päevaga ning naasesin teine kord suurema grupiga.

Seekord olime neljakesi. Jõudsime kohale õhtul, varustatud mõningate taskulampidega, ning suundusime pimedate ehitiste poole. Äkitselt otsustas grupp, et pimedad majad, kus võivad kodutud ja kummitused olla, on õudne, ning polnud nõus majja sisenema. Kõndisime sama targalt tuldud teed tagasi bussipeatuse poole, kus ootas üks seitsmeliikmeline noortekamp. Tegin nendega muuseas juttu ja küsisin neilt, kas nad on kohalikud „ning teavad midagi taamal olevatest majadest“. Kamp ei olnud neist kuulnud, kuid sattus hoonete siluette märgates elevusse.

Aktiivsed noored asusid meie üllatuseks pikema jututa oma-algatuslikult pimedate hoonete poole teele. Nii ühinesidki meie kaks gruppi ning läbisime hooned suurima grupiga, kus olen ekspeditsioonidee ajal olnud – 11 inimest. Kadusid pimedus ja hirm, kui tormasime mitmekesi koridoridesse ning tundsime end haavamatutena grupi suuruse tõttu. Ekspeditsioon sai kiiresti läbi ning läksime bussi ootama. Olin tänulik, et selle noortekamba otsa sattusime, sest kuigi tormasime lõpuks objektile peale üpriski hoolimatult, oli see siiski parem kui kohe seiklusteta koju minna. Ning midagi halba ei juhtunud.

Ühel päeval otsustasin teha väikese rännaku Sõjamäe kandis. Lootsin leida mõne uue koha, kuid pärast 6 km rännakut pöörasin tagasi. Seiklesin mööda maanteed ja lumist metsa, kuni jõudsin taaskord Sõjamäe tondilossideni. Oli valge ning ümbruskond tundus rahulik. Jalutasin majade seas kui äkitselt kuulsin mingit raginat. Seisatasin ning tuvastasin graffitipurgi raputamise hääle. Viimasel ajal olen tihti sellistes kohtades teisi inimesi kohates tundnud mingit imelikku tunnet - hirm asendus uudishimuga, mis omakorda muutis mind julgemaks ning isegi võõrastega kontakti otsivaks. Otsustasin testida oma hiilimisoskusi ning graffitikunstnikule ligi hiilida. Ta oli peamajas. Ma sisenesin kõrvaluksest ning üritasin nii vaikselt kui võimalik edasi liikuda, samal ajal ta asukohta kindlaks tehes. Olin kui arvutimängu tegelane, kes läheneb vaenlasele surmvaikselt. Ainult et tegemist ei olnud vaenlasega. Ja surmvaikuse asemel oli iga paari sekundi tagant jala all purunev klaasikild või kivi – hiilimine oli taolistes oludes minu oskuste juures võimatu, olin ennast ilmselgelt üle hinnanud.

Mu sihtmärk oli minust umbes 20 meetri kaugusel teises ruumis, kui äkki kuulsin väljas hääli. Vaatasin aknast välja ning olin vaatepildi üle üllatunud. Seal jooksid ringi kaks sõjaväelaigulistes riietes meest. Neil olid käes relvad. Täpsemalt olid need paintballirelvad. See seletas, miks seal igalpool värvipristmed seinte peal olid. Ma ei lasknud ennast värvisõda pidavatest võitlejatest häirida ning lähenesin eesmärgipäraselt graffitihäältele. Olin kunstnikust vast 5 m kaugusel, seina taga. Tegin kohmakalt „hiilides“ põrgulärmi, olin kindel, et ta on mind kuulnud. Piilusin ümber nurga, ning märkasin umbes 20 aastast noormeest, kes oli seljaga minu poole ja joonistas seinale. Saanud julgustust tema mitteähvardavast välimusest, astusin edasi ja jäin noormehest 3 meetri kaugusele seisma.

Äkitselt ta märkas mind. Ta võpatas natuke - vaatamata mu äärmiselt lärmakale liikumisele ei olnud ta mind kuulnud. Teretasin teda, ta vastas samaga. Hakkasin talt graffiti kohta küsima. Tuli välja et ta on paljudes sarnastes kohtades käinud ning vahetasime mõningaid kogemusi. Rääkisime seiklustest ja mahajäetud kohtadest. Oli huvitav rääkida kellegi omasugusega, kuigi tema eesmärgiks oli vistiti graffiti loomine, samas kui mina keskendusin puhtalt kohtade avastamisele. Jätsime sõbralikult hüvasti ning sõitsin koju. Sõjamägi oli mulle vägagi koduseks saanud.

Tutvus Viimsi haiglaga

Bussi 1A lõpp-peatuses olevat hoone karkassi olin märganud juba noorena, kuid polnud kunagi julgenud sinna lähedale minna. Seekord oli minuga kaasas Aatom ning mõningased kogemused, mis olin omandanud mahajäetud kohtades turnides. Taolistes kohtades käimine oli saanud hobiks - otsisime kohti, kuhu minna ning saime ka tuttavate seas tuntuks kui „need hullud kes ronivad mahajäetud majades“. Nüüdseks olin hankinud endale ka LED pealambi, mis andis rohkem valgust, kui tema eelkäija, ning jättis mõlemad käed vabaks.

Jäi selgusetuks, miks me seda hoonet haiglaks nimetasime. Kord märkasin seal haiglates kasutatavaid kanderaame, kuid kuskilt lugesin, et tegemist oli hoopis Viimsi tehnohoonega, mida ei kunagi valmis ei ehitatud. Igatahes oli judinaid tekitav mõelda, et viibisime haiglas, nii et haiglaks ta jäi.

Keldrikorrus oli vett täis, kuid ujuda me ei soovinud. Sisenesime haiglasse hoopis esimese korruse ukseavast, mis osutus vaid üheks paljudest, ning sattusime pimedasse koridori. Naases tuttav tunne, et keegi jälgib meid pimedusest, ja üle mu selja jooksis judin. Kummituste olemasolusse ma enam ei uskunud - olin käinud piisavalt „kummitusväärsetes kohtades“ ning mõistnud, et kui nad pole siiani välja ilmunud, pole neid olemas, küll aga on olemas loomad ja inimesed ning teatud olukordades võivad nad ohtlikuks osutuda. Seda ma enim kartsingi.

Jõudsime sekeldusteta pimedast koridorist aatriumisse, mida täitis teretulnud päikesevalgus. Majal polnud ühtegi aknaklaasi ees, kuigi metallist aknaraamid ümbritsesid hoone igat külge, andes sellele erakordse, kergelt apokalüptilise välimuse. Kuigi rooste oli raamideni jõudnud enne meid, ei kahelnud me hetkekski, et me just neid mööda üles peame ronima. Trepid, mis asetsesid suure hoone mõlemas otsas, ei tulnud kõne allagi - olime ju tulnud seiklema, mitte „mugude“ kombel jalutama.

Ei läinud kaua aega, kuni olimegi, süda rinnus peksmas, jõudnud 10 meetri kõrgusele, ronides mööda hoone välisseina katvaid metallist aknaraame. See nõudis nii füüsilist kui ka vaimset pingutust – võimalus ennast tõestada.*

Jõudsime katusele. Seal olid mõned tühjad ruumid ning paar tala, mida mööda me ronisime, et saada veelgi kõrgemale. Vallutasime Viimsi haigla kõrgeima punkti ning tundsime ennast kui mägironijad – olime midagi saavutanud. Vaade oli samuti tore – kuigi ühtegi teist mahajäetud kohta silma ei hakanud, saime hea ülevaate ümbruskonnast ning märkasime, et meist paarkümmend meetrit eemal oli hoone, mis oli haiglaga ühendatud. Hakkasime alla liikuma, seekord mööda treppe – vähemalt esialgu. Kui olime ühe korruse läbinud treppemööda, torkas meile silma liftišaht, mille uksed olid pärani. Lift oli alla kukkunud ja kuna meis oli veel tublisti seiklusvaimu, otsustasime ülejäänud korrused laskuda mööda šahti seintel olevaid metallijupikesi. Üllataval kombel oli see sama kerge, kui redelil ronimine ning ei valmistanud meile suuri probleeme, kuigi kukkumine oleks meile ilmselt tähendanud murtud luid, kui mitte surma.

Ronisime šahtist välja ning suundusime katusel nähtud hoone poole, mis oli ühenduses kompleksiga, milles praegu viibisime. Hoone osutus suureks kahekorruseliseks ruumiks, mille otstarve jäi meile arusaamatuks. See nägi välja nagu auditooriumi ja basseini ristsugutis - tegemist võis olla ehk operatsioonisaaliga? Igatahes oli meil läbi viia oma operatsioon. Märkasime kõrge lae all talasid ning võtsime nõuks nendel turnida. Kuid kõigepealt tuli sinnani saada. Mööda seina jooksis mingit sorti rõdu. See oli esimese korruse põrandast ligikaudu kahe ja poole meetri kaugusel, seega sinna saamine polnud just kergemate killast. Õnneks oli keegi varajasem seikleja vedanud sinna mingi puust kasti, mis tegi rõdule ronimise lihtsamaks, kuigi mitte kergeks. Punnitasime pikalt kuni lõpuks end sealt üles vinnata suutsime. Rõdult taladele saamine oli juba kergem ning varsti olimegi 6 meetri kõrgusel lae all talade peal turnimas. Kogu ruum oli üpriski hämar, kuna seal puudusid aknad, kuid üksikutest avadest seintes immitses pimedasse saali valgust.

Üks nendest avadest osutus mingit sorti korstnaks. Otsustasime läbi selle katusele ronida. Seadsime kursi selle suunas, kuid kahjuks pidime pettuma- korstna avaus oli liiga väike, et sealt läbi mahtuda. Meil polnud tuju tagasi ronida, nii et otsustasime avaust suuremaks uuristada, kasutades käepäraseid vahendeid - oma käsi. Esialgu murendasime logisevaid kivisid, mida saime seejärel kasutada suurema augu toksimiseks. Rabelesime vähemalt 20 minutit pealtnäha mõttetu töö kallal ning kui valmis saime, olime kivipurust üleni mustad (täpsemini valged). Nüüd tuli end vaid läbi augu pressida. Seda me tegimegi – läbi raskuste suutsin oma keha poole meetri pikkusest korstnast läbi ajada, saades seeläbi vaid paar kogemust näitavat kriimustust. Sama tegi ka Aatom. Viimsi haigla oli selleks korraks ennast ammendanud, nii et suundusime üle katuse trepikojani ja läksime treppidest alla, kuid see ei jäänud viimaseks korraks. Kaugeltki mitte.

Viimsi haiglasse sattusin veel mitu korda, kord grupiga, kord üksinda. Kui ma seal teistega koos käisin, sattusin kohta, mida nimetasin „nuuksuvaks koridoriks“. Tolles pikas koridoris rippusid laest alla metall-latid, mis tuule käes õõtsudes tekitasid õõvastavaid helisid. Esimene kord kui neid kuulsin, kerkis silme ette pilt veerevast tühjast ratastoolist või haiglavoodist, mille rattad kriuksuvad. See ei olnud esimene kord, kui olustik meenutas mõnda õudusfilmi. Kindlasti ei jäänud see ka viimaseks. Ühes koridoris avastasime pimeda ruumi, mida taskulambiga valgustades selgus, et seintele oli kõikjale soditud, maas olid süstlad ja põlenud küünlad ning nurgas kohalikest materjalidest pink. Ruum oleks meenutanud ohverdamispaika, kui kristeldused seintel poleks olnud inimeste Rate.ee kontod.

Olime grupiga haiglale enam-vähem ringi peale teinud ning hakkasime tagasi minema. Klaasideta akendest märkasime äkitselt politseiautot. Teadsime, et viibime keelatud territooriumil ning meil polnud mingit soovi seaduserikkumisega vahele jääda, seega hoidsime võimalikult seinte ligi ning liikusime kiirelt hoone väljapääsu poole – täpselt nagu mingis sõjafilmis (kuigi oskused olid meil tõenäoliselt kehvemad). Kiiruga koridore läbides suutsin „nuuksuvas koridoris“ enda käe vastu ühte tükki katki kriimustada. Mind oli märgistatud mahajäetud kohtade märgiga. Või teetanusega. Igal juhul tegime sealt kähku minekut ning politseid vältides istusime bussi peale ning sõitsime tagasi koju haavu lakkuma. Tänaseks on paraku hoone maha lõhutud. Kurb.

*Kui ma poleks olnud võrdlemisi heas füüsilises vormis, ei oleks ma seda teha julgenud. Aatom oli (ja on) kahtlemata paremas vormis kui mina, mistõttu sellised hulljulged etteasted ei valmistanud talle kunagi erilist raskust (eriti pärast seda kui ta kõrguse kartusest üle sai). Tihti oligi nii, et Aatom tegi ees ja kuna mina ei saanud temast halvem olla, tegin järgi. 

Aare P. pilt

ENSV tsiviilkaitsestaap

Suurtüki tänava ja Rannamäe tee kõrval, Paksu Margereta lähedal asub Rannamägi. Selle mäe sees on kohe autotee kõrval üks ENSV aegne punker, täpsemalt tsiviilkaitsestaap. Sattusime sellele sõpradega peale täiesti juhuslikult – hea näide sellest, et avastamistväärivad kohad võivad peita end meie nina all. Heitsime punkrile põgusa pilgu ning väljusime sealt vahejuhtumiteta.

Mõni aeg pärast punkri esimest külastust naasesin grupi huvilistega, mille olin moodustanud. Olin saanud nii öelda pühapaikade prohvetiks, kes näitas inimestele teed valguse (ehk siis pimedate tunnelite) poole. Tegelikkuses muidugi sellist fanatismi ei tekkinud, kuid olen kindlasti nakatanud mõningaid inimesi mahajäetud objektide uurimise pisikuga – inimesed ei kujuta tihti ettegi, kui hea tunne võib olla oma hirmudele vastu astuda ning teha midagi, mis paneb unustama rutiini ning tundma tõelist hirmu.

Hirmu saime tunda ka seekord - kogu ehitisel oli ainult üks sissepääs ning maa-alune objekt oma paljude tubade ja seintega meenutas sünget labürinti. Ära eksimine oli tavaline. Ühes ruumis leidsime madratsi ning toidujääke – selge märk sellest, et keegi oli seal elanud ning võis külastada punkrit siiani. Punker oli nii suur, et seal võis olla keegi, ilma et me seda oleks teadnud ning see oli meie suurim kartus. Sisenedes ühte tuppa, avastasime põrandalt pildialbumi mustvalgete piltidega. Piltidel olid lapsed, mehed ja naised, kes kõik taskulambi valguses tundusid rohkem kummituste kui elavate inimestena. Mulle meenus kui lugesin kuskilt, et vanasti tehti pilte surnud inimestega, et kadunukseid mälestada. Minust läks läbi hirmujudin, sest tundsin, et inimesed piltidel, olgu nad siis elus või surnud, vaatavad mind oma klaasistunud pilkudega. Pistsime väljapääsu poole punuma, sest ma ei olnud ainus, kellel see tunne tekkis. Naasesin korduvalt, kuid see ruum piltidega tekitas minus alati ebameeldivust.

Viimati sattusin sinna pooljuhuslikult kahe sõbrannaga kell 1 öösel. Suundusime pimeduses värava poole, mis varasematel külastustel oli alati lahti olnud. Paraku ootas meid seekord ees tabalukk, selge märk sellest, et me sinna minema ei oleks pidanud, nii et pidime üle värava ronima. Saanud staabi alale sisse, pidime punkrisse endasse sisse saama. Ka seal ootas meid üllatus- uks oli kinni keevitatud ning metallvardad katsid auku, kust varem oli võimalik ehitisse siseneda. Ebameeldivast ootamatusest pettununa, lõin jalaga vastu metallukse alumist äärt, et oma viha maandada. Üllataval kombel lendas tükk uksest minema, jättes endast maha 30cm ristkülikukujulise augu, kust akrobaatilisi võtteid kasutades oli võimalik end läbi litsuda. Seda me ka tegime.

Jõudnud punkri pimedatesse koridoridesse, kuulatasime igaks juhuks, kuigi pidasime kellegi sealolemist äärmiselt ebatõenäoliseks. 5 sekundit möödus vaikuses, ainsateks helitekitajateks olid meie ärevuses pekslevad südamed. Äkitselt kuulsime pimedusest mingeid helisid. Algselt oli neid raske tuvastada, kuid tundus, nagu keegi kuulaks kauguses väga vaikselt muusikat. Vahetasime tähendusrikkaid pilke – see ei olnud ühe inimese ettekujutus – keegi reaalselt oligi seal. Kuulsime mitte väga kaugelt madalat mehe häält., mis tundus lähenevat. Pöörasime ringi ning lahkusime kodust, kuhu olime just sissetunginud – pigem karta kui kahetseda. Selge näide sellest, et alati peab olema ettevaatlik – kui me poleks kuulatanud, oleksime seal olevatele inimestele, olgu nad siis heasüdamlikud narkarid või mõrvaritest kodutud, sülle jooksnud.

Hüljatud maja aarded

Aarete leidmisest unistasime tihti ning ükskord ühes pooleldi mahapõlenud puumajas lauluväljaku kõrval naeratas meile õnn. Siiski polnud tegemist kullakirstuga või hõbetatud mõõgaga, leiuks osutus midagi hoopis praktilisemat. Puhtjuhuslikult sinna majja sattunud, vaatasime läbi esimese korruse, kus vedelesid maas vanad ravimipurgid, mis olid täidetud kahtlase limase ollusega. Neid me lähemalt uurima ei hakanud, vaid ronisime teisele korrusele, kus märkasin maasolevat silmusega köit. See oligi aare, mis on mulle abiks tulnud paljudel käimistel. 3 meetri kõrguselt on kõvasti parem alla tulla köiega, kui ilma.

Teiselt korruselt suundusime pööningule. Seal vedeles Playboy ajakiri, mille sarnaseid võib liigagi tihti hüljatud hoonetest leida (kord joonistasin siivutus poosis kaanetüdrukule Hitleri vuntsid ja sarved- vabandan omaniku ees). Sealt leidsin ka plekist ovaalse katuseluugi, mille kilbi pähe koju vedasin. Lisaks oli seal veel suur raudlatt. Jõudsime pööningu teise otsa ning avastasime seal augu, mis viis läbi mitme korruse. See oli vähemalt 5 meetrit sügav. Arvutimängudest õpitud probleemilahendamise oskusega viskasin lati üle augu, nööri üle lati ning ettevaatlikult laskusime köiega 2 korrust allapoole nagu filmikangelased. Muidugi, oleksime võinud tuldud teed turvaliselt tagasi minna, kuid taolist võimalust ennast nii füüsiliselt kui ka vaimselt proovile panna oli peaaegu et võimatu käest lasta. Väljusime hoonest täie tervise juures ning nööri ja „kilbi“ võrra rikkamana. „Kilp“ leidis kasutust hobikorras tehtud filmides ning vedeleb siiani mu trepikojas.

Teine kord, mil vedasin seikluselt koju aarde, leidis aset Pirita rannajoone kõige vasakpoolsemas ääres, Russalka juurest kesklinna poole. Sattusin sinna piirkonda üks õhtu jalutama, ning mulle torkas silma ala, mis varem oli kaetud aiaga, kuid enam seda polnud. Sisenesin territooriumile, mis koosnes paarist majast ning ehitisest, kõik ühe- või kahekorruselised. Läksin sisse ühte majja ning avastasin sealt palju heas seisus veneaegseid dokumente ja raamatuid. Valgusallikana oli mul kaasas pealamp, mida mul oli eelnevate kogemuste tõttu kombeks kaasas kanda. Äkitselt märkasin eespool valgust. Ehmatasin, kuid siis mõistsin, et tegemist oli aknaga, ning see mida nägin oli olnud vaid mu enda valguse peegeldus. Siiski oli üks häiriv asjaolu – olin oma taskulambi maha suunanud, kuid peegeldus ei olnud kadunud – valgus aknataga ei kuulunud mulle. Väljusin majast hiirvaikselt ning liikusin teise ehitise poole.

Selgus, et hoone, mille kasuks olin otsustanud, peitis endas ruumi, mille põrand oli kaetud mitmekümne gaasimaskiga. Olin üllatunud oma leiu üle, ning valisin välja 3 kõige puhtamat, mida kaasa võtta. Enne kui majade juurest lahkusin, märkasin inimest ühest majast väljumas – tõenäoliselt oli keegi endale sinna kodu loonud. Teda vältides vedasin gaasimaskid koju, pesin puhtaks ning panin mementodena hoiule. Päev oli kordaläinud.

Lasnamäe tunnel

Seiklushimust aetuna võtsime ette järgmise käigu niinimetatud Lasnamäe tunnelisse, mis võis olla kunagine laskemoonaladu või tsiviilvarjend (Lasnamäe kanali alguses, Ilvese silla kõrval). Tunnel müüriti mingi hetk kinni, kuid olen sinna tihti naasnud, lootuses, et keegi on tugeva kivimüüri imeläbi (kuvalda abil) eemaldanud. Kuid tol hetkel oli tunnel veel avatud ning sai kiiresti mu lemmikkohaks, kus käia.

Esimene kord läksime sinna sisse taskulampidega, mis vaevu valgust andsid, ning iga paari sammu järel kuulatades liikusime aeglaselt aina sügavamale tunneli südamiku poole. Kuulsime vee tilkumist, mis pimeduses kõlas kui lähenevad sammud. Tunnel oli kottpime ning rusuv, võrreldes päikeselise suvepäevaga, mille olime jätnud seljataha. Teekond paistis lõputu, ning tunnel, mille kogupikkus ületas kahtesadat meetrit, paistis meile aina rohkem peale vajuvat.. Aeg-ajalt heitsime pilgu seljataha, et teha kindlaks, et keegi meile seljatagant ligi ei hiiliks. Sellistes kohtades on paranoia suur.

Tagasivaadates nägin väikest ristkülikut, mis kujutas endast ainsat pääsu tunnelist sisse ja välja. See oli ühtlasi nii lõpp kui ka algus. „Tunneli lõpus on valgus, kuid see on ka algus“ mõtlesin selle peale. Tookord me väga sügavale ei läinud, kuna kohalik miljöö tundus meid tõesõna lämmatavat, kuid võtsime nõuks tulla tagasi tõrvikutega, et valgust ja ka soojust rohkem oleks (seal oli külm ja rõske). Väljusime tunnelist pooljoostes, kartes et viimasel hetkel ilmub väljapääsust tulevasse valgusesõõri inimese kujutis. Seekord pääsesime.

Teine kord tulime tagasi juba bambustõrvikutega. Olime ka soojemalt riidesse pannud. Külm õhk oli siiski väike mure, võrreldes hirmuga, et keegi hiilib meile seljatagant ligi – sellisel juhul oleksime olnud lõksus, sest tunnel kujutas endast suurt tupikut. Seekord olime lisaks tõrvikutele kaasa võtnud ka kummikud, kuna maapind oli kohati porine ning kauguses olime kuulnud vee tilkumist. Jätkasime kord juba läbitud teekonda. Tunnel oli sirge, ristküliku kujuline, pikkus umbes 2,5 meetrit, laius umbes 3. Kohati jäid vasakule ja paremale üksikud väikesed ruumid, mis ei viinud kuskile. Pidevalt oli kuulda hulluksajavat vee tilkumist. Pidime endile korrutama, et see on vesi ning ei midagi muud. Vaikuses kaua olla polnud, sest fantaasia lisas vaiksesse pimedusse kohutavaid asju, varjud seintel võtsid inimeste ja loomade kuju ning silme ette kerkisid viirastused olenditest, keda olemas ei tohiks olla.

Tõrvikud andsid küll sooja, kuid valgust jätkus ainult paari meetri peale. Jõudsime tilkumisele lähemale, närvid olid pingul ning mööda mu selgroogu jooksis judin – tunne mis on nüüdseks mulle liigagi tuttavaks saanud. Me olime jäänud seisma ning vaatlesime tilkumise allikat- laest tuli vett, mis kukkus põrandal olevale muda ja pori segusse. Ma pöörasin vasakule, kuna silmanurgast tuvastasin seal olevat mingi käigu. Ma karjatasin ja põrkusin tagasi, Aatom hakkas ehmatusest sajatama. Laest alla rippuv metallitükk ehmatas mind poolsurnuks, kuna see mulle ootamatult seljataha oli ilmunud. Kogusime end ning tõime kuuldavale kergelt närvilise naerupahvaku. Kergendustundega jätkasime tõrvikuvalguses teekonda läbi porise pinnase- kummikute kaasavõtmine oli väärt mõte.

Sisenesime käiku, mis oli 200+ meetrise tunneli lõpus vasakul, ning avastasime paar ruumi, millest üks oli kahekorruseline. Vaadanud need läbi (ning ronides ennast korralikult ära määrinud), suundusime tunneli viimasesse ruumi. Äkitselt märkasime valgust, mis ei pärinenud sealt, kust olime tulnud. Läksime lähemale ning avastasime kanalisatsiooniluugi. Teine pääs tunnelisse. Selle lähedale pääsemiseks pidin ennast pressima läbi pisikese augu, kust ma ilmselt enam läbi ei mahuks. Luuk oli liiga raske, et seda ilma abivahenditeta liigutada, mis ei takistanud mul seda mitu minutit järjest katsetada. Lõpuks andsin alla - pidime tuldud teed tagasi minema. Kuid enne otsustasime naljaviluks rakendada oma tõrvikuid, et süüdata seal asetsevaid puidust lagunenud talasid.

Puutalad olid nii pehkinud, et hakkasid ainult tossama ning jäid hõõguma. Soojust ja valgust, mida igatsesime, neist ei eraldunud. Küll aga avastasime, et halvasti ventileeritud väikeses tunnelis võib väga kergesti vingumürgituse saada. Mu silmad hakkasid kipitama, ma laskusin neljakäpukile, ja nägin, et lae alla oli kogunenud tublisti suitsu. See nägi välja nagu udu, mis on otsustanud tõusta ülespoole (tekkis tunne et ka udu ei soovi pimedas tunnelis viibida ning otsib meeleheitlikult teed välja). Lahkusime sündmustkohalt, kuni veel hapniku jätkus.

Me ronisime kõrvalkäigust kükakil välja ning jõudsime sirgesse peakäiku. Suundusime väljapääsu poole ning juba olimegi läbinud pika tunneli. Nägime suvepäikese sooja valgust, mis üritas meeleheitlikult hoida tagasi tunnelist valguvat pimedust. Olime paari sammu kaugusel väljapääsust kui äkitselt juhtus see, mida olime kõige rohkem kartnud – 4 inimkuju ilmusid meie ning väljapääsu vahele.

Meid märgates hakkasid ootamatud külalised omavahel üllatunult võõras keeles vestlema. Nad osutasid meile näpuga ja rääkisid midagi ähvardaval toonil. Me lihtsalt naeratasime neile, kuigi sisimas kartsime kõvasti. Sellegipoolest kõndisime neist mööda, lootuses et nad meile kallale ei tule. Õnneks midagi sellist ei juhtunud. Pühkinud külma higi otsaesiselt, jäime lõõmava suvepäikese käes seisma ning kustutasime tõrvikud. Siis meenus mulle, et Aatom oskab nii eesti kui ka vene keelt ning küsisin talt, mida meie „sõbrad“ tahtsid. Tuli välja, et ka nemad olid uudishimust sinna tunnelisse läinud ning küsisid meilt, kas me võiksime neile tõrvikuid laenata. Tundsin piinlikust, sest meil polnud tõrvikutega midagi teha, ning oleks tore olnud need „edasi pärandada“. Mis tehtud see tehtud, noormeestele tunnelisse järgi jooksma me ei hakanud.

Kuna too tunnel asus mu kodule üpriski lähedal, külastasin seda korduvalt, mõnikord üksi, mõnikord teistega, kuni ükskord sinna minnes minu ja grupi pettumuseks leidsime endi eest kinnimüüritud tunneli ja metallist lapiku risti, kus olid mingid aastaarvud ja kellegi nimi – arvatavasti oli tegemist kellegi kassi hauaplaadiga.

Kord varasemalt tunnelis üksipäini ringi kolades jäin kuulatama ning kuulsin mingit vihinat. Suunasin oma taskulambi helitekitaja suunas ning eikuskilt lendas mu näo poole nahkhiir. Ehmatasin sisimas, kuid suutsin end karjumast hoida. Loom tiirutas mu ümber ning terve oma sealviibimise aja ähvardas mulle näkku lennata. Õnneks seda ei juhtunud ning tunnelist väljudes jätkasime mõlemad oma normaalset elu – nahkhiir talvitudes, mina uusi mahajäetud kohti otsimas.

Esimene kogemus

Lasnamägi. 2012 suvi – olin umbes 15. Me jalutasime Lasnamäel ning sattusime ühe kunagise, polikliiniku juurde (nüüdseks maha lammutatud). Tegime majale poolkogemata ringi peale ning avastasime, et hoone taga on praokil uks. Meid hakkas huvitama see, mis ukse taga olla võib, ning varsti olime ennast sinna kolmekesti sisse pressinud – Mina, Aatom ja tema imearmas taksikoer. Olime 0 korrusel- kottpimedas keldris. Aatomi koer vaatas mobiiliekraani peaaegu et olematus valguses meie poole nukralt, ning saime aru, et me polnud ainsad, kes pimedat ning tundmatut kartsid. Tegime sealt kähku minekut, lubades endale, et tuleme sinna hiljem tagasi.

Me naasime. Seekord ilma koerata. Võtsime hoopis kaasa taskulambid, kuna mäletasime pilkase pimeduse rusuvat mõju liigagi hästi. Pressisime seegi kord end läbi praokil ukse, mis asetses maja tagaküljel, juhuslike jalakäijate vaateväljast eemal, ning meie üllatuseks polnudki seal seekord kottpime. Seina külge oli ühendatud elektrilamp, mille valgel nägime selgelt keldripõrandal lebavat prahti ja purukspekstud mööblit, millest osa oli pooleldi põlenud.

Kuulatasime, kuid vaikust ei lõhkunud üksi heli. Sosinal saavutasime üksmeele – minna edasi. Haarasime lähimad ettejuhtuvad relvad, millest oleks zombide, narkarite, kummituste või huntide vastu võitlemisel abi ning astusime elektrilambi julgustavast valgusvihust välja, pimeduse ja koletiste poole. Taskulamp ühes ja raudlatt teises käes liikusime võimalikult vaikselt sissepääsu juurest eemale, süda ärevusest pekslemas. Me ei lootnud otseselt midagi leida (kuigi hilisematel seiklustel fantaseerisime tihti aarete avastamisest), aga teadsime, et meid ootab ees seiklus.

Olime jõudnud treppideni, mis viisid keldrist välja, polikliiniku koridoridesse, kuhu läbi akende (millest paljud olid kividega puruks visatud) tungis teretulnud päevavalgus. Terve koridor oli lisaks klaasikildudele täis ka muud prahti – katkist mööblit, puruksrebitud riideid, joogipudeleid ja pabereid. Märkasime ka liftišahti, mille uksed olid lahti kangutatud. Lift, mille elupäevad olid vägivaldselt lõpetatud, lamas alumisel korrusel, suikunud igavesse unne. Käisime läbi kõik ruumid, vaatasime igasse tuppa, süda samal ajal kiirelt löömas ning mõtetes ainult üks: „kas siin on keegi veel peale meie?“.

Mäletan selgelt, kuidas me hargnesime, et mitmekorruseline polikliinik täielikult läbi vaadata. Me andsime lubaduse, et sellistes kohtades me üksteist ei ehmata (kuigi olgem ausad - kiusatus oli suur) ja tänase päevani ei ole lubadust veel murdnud. Meie kujutlusvõime hakkas sellises kohas piisavalt hästi tööle, et meile kananahk peale ajada ning üksteise hirmutamine oleks vabalt võinud lõppeda südamerabandusega. Pärast paarikümneminutilist ekskursiooni olime valdava osa haiglast läbi vaadanud, jäi üle vaid pööningule minna.

Pööningul ringi kolades avastasime pääse katusele, kust avanes grandioosne vaade Tallinnale, mida pidin paraku üksinda nautima, sest Aatom kartis kõrgust. See foobia sai järgnevate käikude jooksul ravitud (mitmekümnemeetrise korstna otsas ronides polnud aega hirmu tunda). Kuid tol hetkel tundus see õudsamast õudsem. Kuigi läksime enam-vähem tuldud teed tagasi, olime siiski ärevil, et „müstilise“ valguse omanik on naasnud. Ei olnud, lamp põles endiselt ning ronisime tuldud teed tagasi välja. Olime teinud oma esimese külastuse mahajäetud kohta ning olime erilise kogemuse võrra rikkamad.

Siit sai kõik alguse. Hakkasime planeerima käike muudesse kohtadesse, sest olime nakatunud seikluspisikusse.