Tutvus Viimsi haiglaga

Bussi 1A lõpp-peatuses olevat hoone karkassi olin märganud juba noorena, kuid polnud kunagi julgenud sinna lähedale minna. Seekord oli minuga kaasas Aatom ning mõningased kogemused, mis olin omandanud mahajäetud kohtades turnides. Taolistes kohtades käimine oli saanud hobiks - otsisime kohti, kuhu minna ning saime ka tuttavate seas tuntuks kui „need hullud kes ronivad mahajäetud majades“. Nüüdseks olin hankinud endale ka LED pealambi, mis andis rohkem valgust, kui tema eelkäija, ning jättis mõlemad käed vabaks.

Jäi selgusetuks, miks me seda hoonet haiglaks nimetasime. Kord märkasin seal haiglates kasutatavaid kanderaame, kuid kuskilt lugesin, et tegemist oli hoopis Viimsi tehnohoonega, mida ei kunagi valmis ei ehitatud. Igatahes oli judinaid tekitav mõelda, et viibisime haiglas, nii et haiglaks ta jäi.

Keldrikorrus oli vett täis, kuid ujuda me ei soovinud. Sisenesime haiglasse hoopis esimese korruse ukseavast, mis osutus vaid üheks paljudest, ning sattusime pimedasse koridori. Naases tuttav tunne, et keegi jälgib meid pimedusest, ja üle mu selja jooksis judin. Kummituste olemasolusse ma enam ei uskunud - olin käinud piisavalt „kummitusväärsetes kohtades“ ning mõistnud, et kui nad pole siiani välja ilmunud, pole neid olemas, küll aga on olemas loomad ja inimesed ning teatud olukordades võivad nad ohtlikuks osutuda. Seda ma enim kartsingi.

Jõudsime sekeldusteta pimedast koridorist aatriumisse, mida täitis teretulnud päikesevalgus. Majal polnud ühtegi aknaklaasi ees, kuigi metallist aknaraamid ümbritsesid hoone igat külge, andes sellele erakordse, kergelt apokalüptilise välimuse. Kuigi rooste oli raamideni jõudnud enne meid, ei kahelnud me hetkekski, et me just neid mööda üles peame ronima. Trepid, mis asetsesid suure hoone mõlemas otsas, ei tulnud kõne allagi - olime ju tulnud seiklema, mitte „mugude“ kombel jalutama.

Ei läinud kaua aega, kuni olimegi, süda rinnus peksmas, jõudnud 10 meetri kõrgusele, ronides mööda hoone välisseina katvaid metallist aknaraame. See nõudis nii füüsilist kui ka vaimset pingutust – võimalus ennast tõestada.*

Jõudsime katusele. Seal olid mõned tühjad ruumid ning paar tala, mida mööda me ronisime, et saada veelgi kõrgemale. Vallutasime Viimsi haigla kõrgeima punkti ning tundsime ennast kui mägironijad – olime midagi saavutanud. Vaade oli samuti tore – kuigi ühtegi teist mahajäetud kohta silma ei hakanud, saime hea ülevaate ümbruskonnast ning märkasime, et meist paarkümmend meetrit eemal oli hoone, mis oli haiglaga ühendatud. Hakkasime alla liikuma, seekord mööda treppe – vähemalt esialgu. Kui olime ühe korruse läbinud treppemööda, torkas meile silma liftišaht, mille uksed olid pärani. Lift oli alla kukkunud ja kuna meis oli veel tublisti seiklusvaimu, otsustasime ülejäänud korrused laskuda mööda šahti seintel olevaid metallijupikesi. Üllataval kombel oli see sama kerge, kui redelil ronimine ning ei valmistanud meile suuri probleeme, kuigi kukkumine oleks meile ilmselt tähendanud murtud luid, kui mitte surma.

Ronisime šahtist välja ning suundusime katusel nähtud hoone poole, mis oli ühenduses kompleksiga, milles praegu viibisime. Hoone osutus suureks kahekorruseliseks ruumiks, mille otstarve jäi meile arusaamatuks. See nägi välja nagu auditooriumi ja basseini ristsugutis - tegemist võis olla ehk operatsioonisaaliga? Igatahes oli meil läbi viia oma operatsioon. Märkasime kõrge lae all talasid ning võtsime nõuks nendel turnida. Kuid kõigepealt tuli sinnani saada. Mööda seina jooksis mingit sorti rõdu. See oli esimese korruse põrandast ligikaudu kahe ja poole meetri kaugusel, seega sinna saamine polnud just kergemate killast. Õnneks oli keegi varajasem seikleja vedanud sinna mingi puust kasti, mis tegi rõdule ronimise lihtsamaks, kuigi mitte kergeks. Punnitasime pikalt kuni lõpuks end sealt üles vinnata suutsime. Rõdult taladele saamine oli juba kergem ning varsti olimegi 6 meetri kõrgusel lae all talade peal turnimas. Kogu ruum oli üpriski hämar, kuna seal puudusid aknad, kuid üksikutest avadest seintes immitses pimedasse saali valgust.

Üks nendest avadest osutus mingit sorti korstnaks. Otsustasime läbi selle katusele ronida. Seadsime kursi selle suunas, kuid kahjuks pidime pettuma- korstna avaus oli liiga väike, et sealt läbi mahtuda. Meil polnud tuju tagasi ronida, nii et otsustasime avaust suuremaks uuristada, kasutades käepäraseid vahendeid - oma käsi. Esialgu murendasime logisevaid kivisid, mida saime seejärel kasutada suurema augu toksimiseks. Rabelesime vähemalt 20 minutit pealtnäha mõttetu töö kallal ning kui valmis saime, olime kivipurust üleni mustad (täpsemini valged). Nüüd tuli end vaid läbi augu pressida. Seda me tegimegi – läbi raskuste suutsin oma keha poole meetri pikkusest korstnast läbi ajada, saades seeläbi vaid paar kogemust näitavat kriimustust. Sama tegi ka Aatom. Viimsi haigla oli selleks korraks ennast ammendanud, nii et suundusime üle katuse trepikojani ja läksime treppidest alla, kuid see ei jäänud viimaseks korraks. Kaugeltki mitte.

Viimsi haiglasse sattusin veel mitu korda, kord grupiga, kord üksinda. Kui ma seal teistega koos käisin, sattusin kohta, mida nimetasin „nuuksuvaks koridoriks“. Tolles pikas koridoris rippusid laest alla metall-latid, mis tuule käes õõtsudes tekitasid õõvastavaid helisid. Esimene kord kui neid kuulsin, kerkis silme ette pilt veerevast tühjast ratastoolist või haiglavoodist, mille rattad kriuksuvad. See ei olnud esimene kord, kui olustik meenutas mõnda õudusfilmi. Kindlasti ei jäänud see ka viimaseks. Ühes koridoris avastasime pimeda ruumi, mida taskulambiga valgustades selgus, et seintele oli kõikjale soditud, maas olid süstlad ja põlenud küünlad ning nurgas kohalikest materjalidest pink. Ruum oleks meenutanud ohverdamispaika, kui kristeldused seintel poleks olnud inimeste Rate.ee kontod.

Olime grupiga haiglale enam-vähem ringi peale teinud ning hakkasime tagasi minema. Klaasideta akendest märkasime äkitselt politseiautot. Teadsime, et viibime keelatud territooriumil ning meil polnud mingit soovi seaduserikkumisega vahele jääda, seega hoidsime võimalikult seinte ligi ning liikusime kiirelt hoone väljapääsu poole – täpselt nagu mingis sõjafilmis (kuigi oskused olid meil tõenäoliselt kehvemad). Kiiruga koridore läbides suutsin „nuuksuvas koridoris“ enda käe vastu ühte tükki katki kriimustada. Mind oli märgistatud mahajäetud kohtade märgiga. Või teetanusega. Igal juhul tegime sealt kähku minekut ning politseid vältides istusime bussi peale ning sõitsime tagasi koju haavu lakkuma. Tänaseks on paraku hoone maha lõhutud. Kurb.

*Kui ma poleks olnud võrdlemisi heas füüsilises vormis, ei oleks ma seda teha julgenud. Aatom oli (ja on) kahtlemata paremas vormis kui mina, mistõttu sellised hulljulged etteasted ei valmistanud talle kunagi erilist raskust (eriti pärast seda kui ta kõrguse kartusest üle sai). Tihti oligi nii, et Aatom tegi ees ja kuna mina ei saanud temast halvem olla, tegin järgi. 

Aare P. pilt