Sõjamäe

Nr 15 bussi lõpp-peatuses on tondilossi meenutav mahajäetud hoone, mille ümber on veel mõned väiksemad majad. Sealt seest võib leida suure koguse kassette, jalanõusid ja (lastud) paintballi kuule. Suure vedamise korral võib juhtuda ka mõne inimese või surnud rebase otsa. Seiklusi seal igatahes jätkub, vähemalt esimesel külastuskorral.

Kõige esimene kokkupuude toimus öösel ning ma ei olnud üksi. Kahjuks mu kaaslane polnud nõus kott-pimedas ilma taskulambita (mille olin maha unustanud) kummituslikku ehitisse minema, mistõttu pidin seekord seiklusele käega lööma. Mõni aeg hiljem ma naasin, eemaldades seekord probleemide ära hoidmiseks kaaslase faktori. Lühidalt öeldes olin tulnud üksi ja seekord päevavalges. Kõige ees seisis lai kolmekorruseline hoone, mille taga oli väiksemaid hooneid, millest osad olid kolme- ja mõned kahekorruselised. Alustasin suurimast. Kuigi oli valge, olid mu närvid juba hoonesse sisenedes pingul – tuttav paranoia naases taaskord. Olin hakanud selle tundega juba harjuma ning kuigi kartsin, pidasin ma hirmu taolise tegevuse loomulikuks ning isegi vajalikuks osaks. Nagu sellistes kohtades tavaks oli, puudusid hoonetel aknad, nii et tugev tuul puhus mööda tühje koridore, tuues minuni hääli lähedalolevalt autoteelt.

Ületades põlenud prahist kaetud põrandat, liikusin hoone katusele, kust pääses ronides hoone ning ühtlasi kogu mahajäetud kompleksi kõrgeimasse punkti. Sealt avanes vaade muudele ehitistele, mis ma kõik enne pimeda saabumist jõudsin läbi vaadata. Nüüd suundusin peahoone keldrisse. Kui jõudsin treppideni, mis viisid pimedasse keldrisse, märkasin vene keelset graffitit kirjaga „CMepm“. Üks vähestest sõnadest, mis vene keele tundidest meelde olid jäänud. „Surm“. Nool sõna kõrval osutas keldrikorruse pimedusse. Panin tööle oma pealambi ning astusin julgelt „surma“ poole. Ma arvasin et „CMepm“ oli nali, kellegi seosetu sodimine. Ma eksisin. Mu sõõrmetesse tungis vänge hais, hais, mis on omane surmale. Nagu nuuskpiiritus. Ma polnud varem surma lõhna tundnud, nii et oma naiivsuses pidasin seda millekski muuks ning uudishimust järgnesin sellele pooltahtmatult.

Lõhn, üks tugevamaid ja ebameeldivamaid, mida ma eales tundnud olen, viis mind trepiastmete alla. Lehk oli peaaegu talumatuks muutunud, suletud kelder polnud eriti hästi ventileeritud ja mulle tundus, et isegi mu silmanägemine kannatas. Pidin kükitama, et trepiastmete alla ronida ning sealt leidsingi, endast vähem kui meetri kauguselt, ebameeldiva aroomi allika – mulle vaatas vastu mädanev rebasekorjus. Hais oli talumatu ning vaatepilt polnud leebem - looma pulstunud kasukas oli auk, millest vaatasid vastu tema roided ja soolikad ning paar tegusat vakla. Kuigi arvasin end alati olevat surma suhtes küllaltki külmanärviline, tundsin enda pettumuseks kerget iiveldust ning lasin laiba juurest jalga. Kelder osutus vaid väikeseks ühendusteeks kahe trepikoja vahel ning vähem kui minuti pärast olin taas värske õhu käes. Olin šokeeritud kuid enamgi veel olin huvitatud sellest, mida võivad endas peita teised ehitised.

Kahetsusega pean tõdema, et vaatamata ehitiste rohkusele, leidsin neist vähe huvitavat. Midagi siiski oli. Enamus majadest olid punasest telliskivist ning pooleldi lagunenud. Ilmselgelt oli neid kasutatud paintballinduses. Ronisin ühe maja katusele, kuhu saamine oli üpriski raske ning nii eluohtlik, kui on 5 m kõrgusel turnimine. Jõudsin võrdlemisi pimedasse ruumi. Seda taskulambiga valgustades avastasin enda eest ilmselge eluaseme. Ma ei kujuta ette, kas narkarid on tõesti nii akrobaatilised ja aldis eluga riskima, et saada sellisesse kohta. Narkar ütlen sellepärast, et seal oli näha mitmeid süstlaid. Tundsin, et ei soovi seal rohkem viibida, kartes eluaseme omaniku naasemist, ning jätkasin majade uurimist. Enam ma midagi ei leidnud. Ma otseselt ei otsinud midagi, kuid tavaliselt ikka leiab midagi – enamasti seiklusi. Olin rahul oma päevaga ning naasesin teine kord suurema grupiga.

Seekord olime neljakesi. Jõudsime kohale õhtul, varustatud mõningate taskulampidega, ning suundusime pimedate ehitiste poole. Äkitselt otsustas grupp, et pimedad majad, kus võivad kodutud ja kummitused olla, on õudne, ning polnud nõus majja sisenema. Kõndisime sama targalt tuldud teed tagasi bussipeatuse poole, kus ootas üks seitsmeliikmeline noortekamp. Tegin nendega muuseas juttu ja küsisin neilt, kas nad on kohalikud „ning teavad midagi taamal olevatest majadest“. Kamp ei olnud neist kuulnud, kuid sattus hoonete siluette märgates elevusse.

Aktiivsed noored asusid meie üllatuseks pikema jututa oma-algatuslikult pimedate hoonete poole teele. Nii ühinesidki meie kaks gruppi ning läbisime hooned suurima grupiga, kus olen ekspeditsioonidee ajal olnud – 11 inimest. Kadusid pimedus ja hirm, kui tormasime mitmekesi koridoridesse ning tundsime end haavamatutena grupi suuruse tõttu. Ekspeditsioon sai kiiresti läbi ning läksime bussi ootama. Olin tänulik, et selle noortekamba otsa sattusime, sest kuigi tormasime lõpuks objektile peale üpriski hoolimatult, oli see siiski parem kui kohe seiklusteta koju minna. Ning midagi halba ei juhtunud.

Ühel päeval otsustasin teha väikese rännaku Sõjamäe kandis. Lootsin leida mõne uue koha, kuid pärast 6 km rännakut pöörasin tagasi. Seiklesin mööda maanteed ja lumist metsa, kuni jõudsin taaskord Sõjamäe tondilossideni. Oli valge ning ümbruskond tundus rahulik. Jalutasin majade seas kui äkitselt kuulsin mingit raginat. Seisatasin ning tuvastasin graffitipurgi raputamise hääle. Viimasel ajal olen tihti sellistes kohtades teisi inimesi kohates tundnud mingit imelikku tunnet - hirm asendus uudishimuga, mis omakorda muutis mind julgemaks ning isegi võõrastega kontakti otsivaks. Otsustasin testida oma hiilimisoskusi ning graffitikunstnikule ligi hiilida. Ta oli peamajas. Ma sisenesin kõrvaluksest ning üritasin nii vaikselt kui võimalik edasi liikuda, samal ajal ta asukohta kindlaks tehes. Olin kui arvutimängu tegelane, kes läheneb vaenlasele surmvaikselt. Ainult et tegemist ei olnud vaenlasega. Ja surmvaikuse asemel oli iga paari sekundi tagant jala all purunev klaasikild või kivi – hiilimine oli taolistes oludes minu oskuste juures võimatu, olin ennast ilmselgelt üle hinnanud.

Mu sihtmärk oli minust umbes 20 meetri kaugusel teises ruumis, kui äkki kuulsin väljas hääli. Vaatasin aknast välja ning olin vaatepildi üle üllatunud. Seal jooksid ringi kaks sõjaväelaigulistes riietes meest. Neil olid käes relvad. Täpsemalt olid need paintballirelvad. See seletas, miks seal igalpool värvipristmed seinte peal olid. Ma ei lasknud ennast värvisõda pidavatest võitlejatest häirida ning lähenesin eesmärgipäraselt graffitihäältele. Olin kunstnikust vast 5 m kaugusel, seina taga. Tegin kohmakalt „hiilides“ põrgulärmi, olin kindel, et ta on mind kuulnud. Piilusin ümber nurga, ning märkasin umbes 20 aastast noormeest, kes oli seljaga minu poole ja joonistas seinale. Saanud julgustust tema mitteähvardavast välimusest, astusin edasi ja jäin noormehest 3 meetri kaugusele seisma.

Äkitselt ta märkas mind. Ta võpatas natuke - vaatamata mu äärmiselt lärmakale liikumisele ei olnud ta mind kuulnud. Teretasin teda, ta vastas samaga. Hakkasin talt graffiti kohta küsima. Tuli välja et ta on paljudes sarnastes kohtades käinud ning vahetasime mõningaid kogemusi. Rääkisime seiklustest ja mahajäetud kohtadest. Oli huvitav rääkida kellegi omasugusega, kuigi tema eesmärgiks oli vistiti graffiti loomine, samas kui mina keskendusin puhtalt kohtade avastamisele. Jätsime sõbralikult hüvasti ning sõitsin koju. Sõjamägi oli mulle vägagi koduseks saanud.