Hüljatud maja aarded

Aarete leidmisest unistasime tihti ning ükskord ühes pooleldi mahapõlenud puumajas lauluväljaku kõrval naeratas meile õnn. Siiski polnud tegemist kullakirstuga või hõbetatud mõõgaga, leiuks osutus midagi hoopis praktilisemat. Puhtjuhuslikult sinna majja sattunud, vaatasime läbi esimese korruse, kus vedelesid maas vanad ravimipurgid, mis olid täidetud kahtlase limase ollusega. Neid me lähemalt uurima ei hakanud, vaid ronisime teisele korrusele, kus märkasin maasolevat silmusega köit. See oligi aare, mis on mulle abiks tulnud paljudel käimistel. 3 meetri kõrguselt on kõvasti parem alla tulla köiega, kui ilma.

Teiselt korruselt suundusime pööningule. Seal vedeles Playboy ajakiri, mille sarnaseid võib liigagi tihti hüljatud hoonetest leida (kord joonistasin siivutus poosis kaanetüdrukule Hitleri vuntsid ja sarved- vabandan omaniku ees). Sealt leidsin ka plekist ovaalse katuseluugi, mille kilbi pähe koju vedasin. Lisaks oli seal veel suur raudlatt. Jõudsime pööningu teise otsa ning avastasime seal augu, mis viis läbi mitme korruse. See oli vähemalt 5 meetrit sügav. Arvutimängudest õpitud probleemilahendamise oskusega viskasin lati üle augu, nööri üle lati ning ettevaatlikult laskusime köiega 2 korrust allapoole nagu filmikangelased. Muidugi, oleksime võinud tuldud teed turvaliselt tagasi minna, kuid taolist võimalust ennast nii füüsiliselt kui ka vaimselt proovile panna oli peaaegu et võimatu käest lasta. Väljusime hoonest täie tervise juures ning nööri ja „kilbi“ võrra rikkamana. „Kilp“ leidis kasutust hobikorras tehtud filmides ning vedeleb siiani mu trepikojas.

Teine kord, mil vedasin seikluselt koju aarde, leidis aset Pirita rannajoone kõige vasakpoolsemas ääres, Russalka juurest kesklinna poole. Sattusin sinna piirkonda üks õhtu jalutama, ning mulle torkas silma ala, mis varem oli kaetud aiaga, kuid enam seda polnud. Sisenesin territooriumile, mis koosnes paarist majast ning ehitisest, kõik ühe- või kahekorruselised. Läksin sisse ühte majja ning avastasin sealt palju heas seisus veneaegseid dokumente ja raamatuid. Valgusallikana oli mul kaasas pealamp, mida mul oli eelnevate kogemuste tõttu kombeks kaasas kanda. Äkitselt märkasin eespool valgust. Ehmatasin, kuid siis mõistsin, et tegemist oli aknaga, ning see mida nägin oli olnud vaid mu enda valguse peegeldus. Siiski oli üks häiriv asjaolu – olin oma taskulambi maha suunanud, kuid peegeldus ei olnud kadunud – valgus aknataga ei kuulunud mulle. Väljusin majast hiirvaikselt ning liikusin teise ehitise poole.

Selgus, et hoone, mille kasuks olin otsustanud, peitis endas ruumi, mille põrand oli kaetud mitmekümne gaasimaskiga. Olin üllatunud oma leiu üle, ning valisin välja 3 kõige puhtamat, mida kaasa võtta. Enne kui majade juurest lahkusin, märkasin inimest ühest majast väljumas – tõenäoliselt oli keegi endale sinna kodu loonud. Teda vältides vedasin gaasimaskid koju, pesin puhtaks ning panin mementodena hoiule. Päev oli kordaläinud.