Esimene kogemus

Lasnamägi. 2012 suvi – olin umbes 15. Me jalutasime Lasnamäel ning sattusime ühe kunagise, polikliiniku juurde (nüüdseks maha lammutatud). Tegime majale poolkogemata ringi peale ning avastasime, et hoone taga on praokil uks. Meid hakkas huvitama see, mis ukse taga olla võib, ning varsti olime ennast sinna kolmekesti sisse pressinud – Mina, Aatom ja tema imearmas taksikoer. Olime 0 korrusel- kottpimedas keldris. Aatomi koer vaatas mobiiliekraani peaaegu et olematus valguses meie poole nukralt, ning saime aru, et me polnud ainsad, kes pimedat ning tundmatut kartsid. Tegime sealt kähku minekut, lubades endale, et tuleme sinna hiljem tagasi.

Me naasime. Seekord ilma koerata. Võtsime hoopis kaasa taskulambid, kuna mäletasime pilkase pimeduse rusuvat mõju liigagi hästi. Pressisime seegi kord end läbi praokil ukse, mis asetses maja tagaküljel, juhuslike jalakäijate vaateväljast eemal, ning meie üllatuseks polnudki seal seekord kottpime. Seina külge oli ühendatud elektrilamp, mille valgel nägime selgelt keldripõrandal lebavat prahti ja purukspekstud mööblit, millest osa oli pooleldi põlenud.

Kuulatasime, kuid vaikust ei lõhkunud üksi heli. Sosinal saavutasime üksmeele – minna edasi. Haarasime lähimad ettejuhtuvad relvad, millest oleks zombide, narkarite, kummituste või huntide vastu võitlemisel abi ning astusime elektrilambi julgustavast valgusvihust välja, pimeduse ja koletiste poole. Taskulamp ühes ja raudlatt teises käes liikusime võimalikult vaikselt sissepääsu juurest eemale, süda ärevusest pekslemas. Me ei lootnud otseselt midagi leida (kuigi hilisematel seiklustel fantaseerisime tihti aarete avastamisest), aga teadsime, et meid ootab ees seiklus.

Olime jõudnud treppideni, mis viisid keldrist välja, polikliiniku koridoridesse, kuhu läbi akende (millest paljud olid kividega puruks visatud) tungis teretulnud päevavalgus. Terve koridor oli lisaks klaasikildudele täis ka muud prahti – katkist mööblit, puruksrebitud riideid, joogipudeleid ja pabereid. Märkasime ka liftišahti, mille uksed olid lahti kangutatud. Lift, mille elupäevad olid vägivaldselt lõpetatud, lamas alumisel korrusel, suikunud igavesse unne. Käisime läbi kõik ruumid, vaatasime igasse tuppa, süda samal ajal kiirelt löömas ning mõtetes ainult üks: „kas siin on keegi veel peale meie?“.

Mäletan selgelt, kuidas me hargnesime, et mitmekorruseline polikliinik täielikult läbi vaadata. Me andsime lubaduse, et sellistes kohtades me üksteist ei ehmata (kuigi olgem ausad - kiusatus oli suur) ja tänase päevani ei ole lubadust veel murdnud. Meie kujutlusvõime hakkas sellises kohas piisavalt hästi tööle, et meile kananahk peale ajada ning üksteise hirmutamine oleks vabalt võinud lõppeda südamerabandusega. Pärast paarikümneminutilist ekskursiooni olime valdava osa haiglast läbi vaadanud, jäi üle vaid pööningule minna.

Pööningul ringi kolades avastasime pääse katusele, kust avanes grandioosne vaade Tallinnale, mida pidin paraku üksinda nautima, sest Aatom kartis kõrgust. See foobia sai järgnevate käikude jooksul ravitud (mitmekümnemeetrise korstna otsas ronides polnud aega hirmu tunda). Kuid tol hetkel tundus see õudsamast õudsem. Kuigi läksime enam-vähem tuldud teed tagasi, olime siiski ärevil, et „müstilise“ valguse omanik on naasnud. Ei olnud, lamp põles endiselt ning ronisime tuldud teed tagasi välja. Olime teinud oma esimese külastuse mahajäetud kohta ning olime erilise kogemuse võrra rikkamad.

Siit sai kõik alguse. Hakkasime planeerima käike muudesse kohtadesse, sest olime nakatunud seikluspisikusse.