Lasnamäe tunnel

Seiklushimust aetuna võtsime ette järgmise käigu niinimetatud Lasnamäe tunnelisse, mis võis olla kunagine laskemoonaladu või tsiviilvarjend (Lasnamäe kanali alguses, Ilvese silla kõrval). Tunnel müüriti mingi hetk kinni, kuid olen sinna tihti naasnud, lootuses, et keegi on tugeva kivimüüri imeläbi (kuvalda abil) eemaldanud. Kuid tol hetkel oli tunnel veel avatud ning sai kiiresti mu lemmikkohaks, kus käia.

Esimene kord läksime sinna sisse taskulampidega, mis vaevu valgust andsid, ning iga paari sammu järel kuulatades liikusime aeglaselt aina sügavamale tunneli südamiku poole. Kuulsime vee tilkumist, mis pimeduses kõlas kui lähenevad sammud. Tunnel oli kottpime ning rusuv, võrreldes päikeselise suvepäevaga, mille olime jätnud seljataha. Teekond paistis lõputu, ning tunnel, mille kogupikkus ületas kahtesadat meetrit, paistis meile aina rohkem peale vajuvat.. Aeg-ajalt heitsime pilgu seljataha, et teha kindlaks, et keegi meile seljatagant ligi ei hiiliks. Sellistes kohtades on paranoia suur.

Tagasivaadates nägin väikest ristkülikut, mis kujutas endast ainsat pääsu tunnelist sisse ja välja. See oli ühtlasi nii lõpp kui ka algus. „Tunneli lõpus on valgus, kuid see on ka algus“ mõtlesin selle peale. Tookord me väga sügavale ei läinud, kuna kohalik miljöö tundus meid tõesõna lämmatavat, kuid võtsime nõuks tulla tagasi tõrvikutega, et valgust ja ka soojust rohkem oleks (seal oli külm ja rõske). Väljusime tunnelist pooljoostes, kartes et viimasel hetkel ilmub väljapääsust tulevasse valgusesõõri inimese kujutis. Seekord pääsesime.

Teine kord tulime tagasi juba bambustõrvikutega. Olime ka soojemalt riidesse pannud. Külm õhk oli siiski väike mure, võrreldes hirmuga, et keegi hiilib meile seljatagant ligi – sellisel juhul oleksime olnud lõksus, sest tunnel kujutas endast suurt tupikut. Seekord olime lisaks tõrvikutele kaasa võtnud ka kummikud, kuna maapind oli kohati porine ning kauguses olime kuulnud vee tilkumist. Jätkasime kord juba läbitud teekonda. Tunnel oli sirge, ristküliku kujuline, pikkus umbes 2,5 meetrit, laius umbes 3. Kohati jäid vasakule ja paremale üksikud väikesed ruumid, mis ei viinud kuskile. Pidevalt oli kuulda hulluksajavat vee tilkumist. Pidime endile korrutama, et see on vesi ning ei midagi muud. Vaikuses kaua olla polnud, sest fantaasia lisas vaiksesse pimedusse kohutavaid asju, varjud seintel võtsid inimeste ja loomade kuju ning silme ette kerkisid viirastused olenditest, keda olemas ei tohiks olla.

Tõrvikud andsid küll sooja, kuid valgust jätkus ainult paari meetri peale. Jõudsime tilkumisele lähemale, närvid olid pingul ning mööda mu selgroogu jooksis judin – tunne mis on nüüdseks mulle liigagi tuttavaks saanud. Me olime jäänud seisma ning vaatlesime tilkumise allikat- laest tuli vett, mis kukkus põrandal olevale muda ja pori segusse. Ma pöörasin vasakule, kuna silmanurgast tuvastasin seal olevat mingi käigu. Ma karjatasin ja põrkusin tagasi, Aatom hakkas ehmatusest sajatama. Laest alla rippuv metallitükk ehmatas mind poolsurnuks, kuna see mulle ootamatult seljataha oli ilmunud. Kogusime end ning tõime kuuldavale kergelt närvilise naerupahvaku. Kergendustundega jätkasime tõrvikuvalguses teekonda läbi porise pinnase- kummikute kaasavõtmine oli väärt mõte.

Sisenesime käiku, mis oli 200+ meetrise tunneli lõpus vasakul, ning avastasime paar ruumi, millest üks oli kahekorruseline. Vaadanud need läbi (ning ronides ennast korralikult ära määrinud), suundusime tunneli viimasesse ruumi. Äkitselt märkasime valgust, mis ei pärinenud sealt, kust olime tulnud. Läksime lähemale ning avastasime kanalisatsiooniluugi. Teine pääs tunnelisse. Selle lähedale pääsemiseks pidin ennast pressima läbi pisikese augu, kust ma ilmselt enam läbi ei mahuks. Luuk oli liiga raske, et seda ilma abivahenditeta liigutada, mis ei takistanud mul seda mitu minutit järjest katsetada. Lõpuks andsin alla - pidime tuldud teed tagasi minema. Kuid enne otsustasime naljaviluks rakendada oma tõrvikuid, et süüdata seal asetsevaid puidust lagunenud talasid.

Puutalad olid nii pehkinud, et hakkasid ainult tossama ning jäid hõõguma. Soojust ja valgust, mida igatsesime, neist ei eraldunud. Küll aga avastasime, et halvasti ventileeritud väikeses tunnelis võib väga kergesti vingumürgituse saada. Mu silmad hakkasid kipitama, ma laskusin neljakäpukile, ja nägin, et lae alla oli kogunenud tublisti suitsu. See nägi välja nagu udu, mis on otsustanud tõusta ülespoole (tekkis tunne et ka udu ei soovi pimedas tunnelis viibida ning otsib meeleheitlikult teed välja). Lahkusime sündmustkohalt, kuni veel hapniku jätkus.

Me ronisime kõrvalkäigust kükakil välja ning jõudsime sirgesse peakäiku. Suundusime väljapääsu poole ning juba olimegi läbinud pika tunneli. Nägime suvepäikese sooja valgust, mis üritas meeleheitlikult hoida tagasi tunnelist valguvat pimedust. Olime paari sammu kaugusel väljapääsust kui äkitselt juhtus see, mida olime kõige rohkem kartnud – 4 inimkuju ilmusid meie ning väljapääsu vahele.

Meid märgates hakkasid ootamatud külalised omavahel üllatunult võõras keeles vestlema. Nad osutasid meile näpuga ja rääkisid midagi ähvardaval toonil. Me lihtsalt naeratasime neile, kuigi sisimas kartsime kõvasti. Sellegipoolest kõndisime neist mööda, lootuses et nad meile kallale ei tule. Õnneks midagi sellist ei juhtunud. Pühkinud külma higi otsaesiselt, jäime lõõmava suvepäikese käes seisma ning kustutasime tõrvikud. Siis meenus mulle, et Aatom oskab nii eesti kui ka vene keelt ning küsisin talt, mida meie „sõbrad“ tahtsid. Tuli välja, et ka nemad olid uudishimust sinna tunnelisse läinud ning küsisid meilt, kas me võiksime neile tõrvikuid laenata. Tundsin piinlikust, sest meil polnud tõrvikutega midagi teha, ning oleks tore olnud need „edasi pärandada“. Mis tehtud see tehtud, noormeestele tunnelisse järgi jooksma me ei hakanud.

Kuna too tunnel asus mu kodule üpriski lähedal, külastasin seda korduvalt, mõnikord üksi, mõnikord teistega, kuni ükskord sinna minnes minu ja grupi pettumuseks leidsime endi eest kinnimüüritud tunneli ja metallist lapiku risti, kus olid mingid aastaarvud ja kellegi nimi – arvatavasti oli tegemist kellegi kassi hauaplaadiga.

Kord varasemalt tunnelis üksipäini ringi kolades jäin kuulatama ning kuulsin mingit vihinat. Suunasin oma taskulambi helitekitaja suunas ning eikuskilt lendas mu näo poole nahkhiir. Ehmatasin sisimas, kuid suutsin end karjumast hoida. Loom tiirutas mu ümber ning terve oma sealviibimise aja ähvardas mulle näkku lennata. Õnneks seda ei juhtunud ning tunnelist väljudes jätkasime mõlemad oma normaalset elu – nahkhiir talvitudes, mina uusi mahajäetud kohti otsimas.