ENSV tsiviilkaitsestaap

Suurtüki tänava ja Rannamäe tee kõrval, Paksu Margereta lähedal asub Rannamägi. Selle mäe sees on kohe autotee kõrval üks ENSV aegne punker, täpsemalt tsiviilkaitsestaap. Sattusime sellele sõpradega peale täiesti juhuslikult – hea näide sellest, et avastamistväärivad kohad võivad peita end meie nina all. Heitsime punkrile põgusa pilgu ning väljusime sealt vahejuhtumiteta.

Mõni aeg pärast punkri esimest külastust naasesin grupi huvilistega, mille olin moodustanud. Olin saanud nii öelda pühapaikade prohvetiks, kes näitas inimestele teed valguse (ehk siis pimedate tunnelite) poole. Tegelikkuses muidugi sellist fanatismi ei tekkinud, kuid olen kindlasti nakatanud mõningaid inimesi mahajäetud objektide uurimise pisikuga – inimesed ei kujuta tihti ettegi, kui hea tunne võib olla oma hirmudele vastu astuda ning teha midagi, mis paneb unustama rutiini ning tundma tõelist hirmu.

Hirmu saime tunda ka seekord - kogu ehitisel oli ainult üks sissepääs ning maa-alune objekt oma paljude tubade ja seintega meenutas sünget labürinti. Ära eksimine oli tavaline. Ühes ruumis leidsime madratsi ning toidujääke – selge märk sellest, et keegi oli seal elanud ning võis külastada punkrit siiani. Punker oli nii suur, et seal võis olla keegi, ilma et me seda oleks teadnud ning see oli meie suurim kartus. Sisenedes ühte tuppa, avastasime põrandalt pildialbumi mustvalgete piltidega. Piltidel olid lapsed, mehed ja naised, kes kõik taskulambi valguses tundusid rohkem kummituste kui elavate inimestena. Mulle meenus kui lugesin kuskilt, et vanasti tehti pilte surnud inimestega, et kadunukseid mälestada. Minust läks läbi hirmujudin, sest tundsin, et inimesed piltidel, olgu nad siis elus või surnud, vaatavad mind oma klaasistunud pilkudega. Pistsime väljapääsu poole punuma, sest ma ei olnud ainus, kellel see tunne tekkis. Naasesin korduvalt, kuid see ruum piltidega tekitas minus alati ebameeldivust.

Viimati sattusin sinna pooljuhuslikult kahe sõbrannaga kell 1 öösel. Suundusime pimeduses värava poole, mis varasematel külastustel oli alati lahti olnud. Paraku ootas meid seekord ees tabalukk, selge märk sellest, et me sinna minema ei oleks pidanud, nii et pidime üle värava ronima. Saanud staabi alale sisse, pidime punkrisse endasse sisse saama. Ka seal ootas meid üllatus- uks oli kinni keevitatud ning metallvardad katsid auku, kust varem oli võimalik ehitisse siseneda. Ebameeldivast ootamatusest pettununa, lõin jalaga vastu metallukse alumist äärt, et oma viha maandada. Üllataval kombel lendas tükk uksest minema, jättes endast maha 30cm ristkülikukujulise augu, kust akrobaatilisi võtteid kasutades oli võimalik end läbi litsuda. Seda me ka tegime.

Jõudnud punkri pimedatesse koridoridesse, kuulatasime igaks juhuks, kuigi pidasime kellegi sealolemist äärmiselt ebatõenäoliseks. 5 sekundit möödus vaikuses, ainsateks helitekitajateks olid meie ärevuses pekslevad südamed. Äkitselt kuulsime pimedusest mingeid helisid. Algselt oli neid raske tuvastada, kuid tundus, nagu keegi kuulaks kauguses väga vaikselt muusikat. Vahetasime tähendusrikkaid pilke – see ei olnud ühe inimese ettekujutus – keegi reaalselt oligi seal. Kuulsime mitte väga kaugelt madalat mehe häält., mis tundus lähenevat. Pöörasime ringi ning lahkusime kodust, kuhu olime just sissetunginud – pigem karta kui kahetseda. Selge näide sellest, et alati peab olema ettevaatlik – kui me poleks kuulatanud, oleksime seal olevatele inimestele, olgu nad siis heasüdamlikud narkarid või mõrvaritest kodutud, sülle jooksnud.